Kunst kuulub rahvale? Tavapubliku kunstikäsitluse muutumisi 1940. aastate Eestis/ Art Belongs to the People? Transformations of the Popular Understanding of Art in Estonia during the late 1940s

Description
Artikkel uurib kunstinäituste üldpubliku arusaamade muutumist Eestis stalinistlikul perioodil, kui kunsti ja kultuuri loomine ning hindamine olid rangelt allutatud sotsialistliku realismi printsiipidele. Näituse külalisraamatutesse kirjutatud

Please download to get full document.

View again

of 18
All materials on our website are shared by users. If you have any questions about copyright issues, please report us to resolve them. We are always happy to assist you.
Information
Category:

Food

Publish on:

Views: 245 | Pages: 18

Extension: PDF | Download: 0

Share
Tags
Transcript
  38  KATRIN KIVIMAA Kunst kuulub rahvale? Tavapubliku kunstikäsitluse muutumisi 1940. aastate Eestis * KATRIN KIVIMAA Artikkel uurib kunstinäituste üldpubliku arusaamade muutumist Eestis stalinistlikul perioodil, kui kunsti ja kultuuri loomine ning hindamine olid rangelt allutatud sotsialistliku realismi printsiipidele. Näituse külalisraamatutesse kirjutatud kommentaarid kolmele näitusele, mis toimusid Tallinna Kunstihoones ajavahemikus sügisest 1948 kuni sügiseni 1949, peegeldavad mitmeid ajastuomaseid kultuurilisi  ja sotsiaalseid muutusi: nt kunstiloome allutamine rangele ideoloogilisele kontrollile, nõukoguliku maailmavaate kinnistamine hariduse ja kultuuri kaudu, venekeelse elanikkonna arvu kasv, mis omakorda peegeldub näitusepubliku struktuuris jne. Eraldi vaadeldakse nn rahva häälele omistatud rolli nõukogulikus kultuuriloome mudelis ning seda, kuidas kunstinäitustele antud tagasisides ilmneb varasema väärtussüsteemi asendamine uue nõukoguliku maailmavaatega. Teise maailmasõja lõpul taaskäivitunud Eesti kultuuri sovetiseerimise protsess puudutas kõiki ühiskondliku ja kultuurielu valdkondi – seega ka kunstist mõtle-mise, rääkimise ja kirjutamise viise, mida hakati vormima nõukoguliku kunstikä-sitluse ja sotsialistliku realismi doktriini alusel. Sotsialistliku realismi ideoloogilist  ja esteetilist kontseptsiooni oli eestikeelses kultuurikirjutuses, sh kunstikriitikas, tutvustatud juba esimesel nõukogude aastal 1  ning see jätkus uue hooga Eesti taaso-kupeerimise järel, mil sotsrealismi rakendamisel avaldus üha selgemalt selle funkt-sioon poliitilis-ideoloogilise kontrollimehhanismina.Eesti kunstiteadlased on uurinud ideoloogilise surve rakendamist ja kultuuri ümberkujundamist eeskätt professionaalse kunstivälja (kultuurivälja) sees, s.t kunstiproduktsiooni, erialaste institutsioonide ja diskursuste uurimise kaudu. Erilist tähelepanu on pälvinud sotsialistliku realismi diskursiivsed väljundid. Näiteks seda, kuidas sotsrealismi esteetilis-ideoloogilised dogmad eestikeelsesse * Artikkel on valminud uurimisprojekti IUT32-1 toel. 1 J. Kangilaski, Sotsialistliku realismi esimesed tõlgendused eesti kunstikirjutistes. – Eesti kunsti ajalugu 6. 1940–1991, I osa. Koost ja toim J. Kangilaski. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2013, lk 21–22.  39  Kunst kuulub rahvale? Tavapubliku kunstikäsitluse muutumisi 1940. aastate Eestis kultuurikirjutusse jõudsid, on korduvalt vaadelnud Virve Sarapik. 2  Nõukoguliku kunstiideoloogia ja selle spetsiifilise keelekasutuse analüüsile 1940.–1941. aasta kunstikriitikas keskendus Maria Saviste (Jäärats) bakalaureusetöö. 3  Oma magist-ritöös 4  ja selle põhjal avaldatud artiklis 5  jätkas Jäärats 1944–1948 ilmunud kunsti-kriitika diskursiivse analüüsiga. Mõned aastad tagasi ilmunud „Eesti kunsti ajaloo” 6. köites (1940–1991) käsitleb Jaak Kangilaski kunstiloome muutmise ja kunstielus aset leidnud repressioonide kõrval olulise nähtusena kunstikirjutuse ideologiseeri-mist. 6  Neile käsitlustele loovad ajaloolise tausta uurimused, mis keskenduvad Eesti kultuurielu ja -institutsioonide ümberkujundamisele ja tsentraalsele kontrollile allutamisele stalinliku kultuuripoliitika raames. 7 Kõik nimetatud käsitlused loovad siinsele arutlusele vajaliku ajaloolise ja kuns-titeadusliku konteksti, kuid käesoleva artikli vaatenurk on erinev. Meenutagem, et sotsialistliku realismi meetod nõudis „ajaloolis-konkreetset tõelisuse kujutamist selle revolutsioonilises arengus” ning selle ühendamist „ülesandega kujundada ja kasvatada töötavat rahvast ideeliselt ümber sotsialismi vaimus”. 8  Rahvahariduslik ülesanne eeldas, et sotsialistliku realismi vaimus loodud kultuuri autorid pidid olema reaalses või kujuteldavas kontaktis selle kultuuri adressaadi – rahva ja pub-likuga. Viimasele pole aga Eesti sotsrealistliku kunsti uurimisel seni suuremat tähelepanu pööratud ning seetõttu heidab käesolev artikkel pilgu 1940. aastate lõpu näituste mitteprofessionaalsele retseptsioonile ehk publikupoolsele vastuvõtule.Üheks võimalikuks allikaks, mille alusel tollasele publikule lähemale pääseda, on näitustega kaasnenud külalisraamatud. 9  Neisse tehtud sissekanded annavad infot külastajate kohta, näitavad, kuidas muutus kunstist rääkimise viis tavapub-liku seas sel keerulisel ajalooperioodil, ja lubavad arutleda selle üle, millest uus kõnepruuk tunnistust annab. Artiklis kasutatud allikmaterjal pärineb nahka köi-detud külalisraamatu köitest, mis sisaldab Tallinna Kunstihoones 1948. sügisest 2 V. Sarapik, Saar. – Kohandumise märgid. Koost ja toim V. Sarapik, M. Kalda, R. Veidemann. Collegium litterarum 16. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2002, lk 207–237; V. Sarapik, Kunst kui pelgupaik. Sotsialistlik utoopia ja utoopiline sotsrealism. – Keel ja Kirjandus 2002, nr 7, lk 464–474.3 M. Saviste, Eesti esimese Nõukogude okupatsiooni aasta kunstikriitilise diskursuse analüüs. Bakalaureusetöö, Tallinna Ülikooli ajalooinstituut. Tallinn, 2008.4 M. Jäärats, Kodanliku mineviku ja sotsrealistliku tuleviku vahel. Eesti kunstikirjutuse diskursused 1944–1948. Magistritöö, Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse instituut. Tallinn, 2012.5 M. Jäärats, Kodanliku mineviku ja sotsrealistliku tuleviku vahel. Sotsialistiku realismi diskursuse  juurutamine eesti kunstikirjutuses 1944–1948. – Kunstiteaduslikke Uurimusi 2014, kd 23 (1/2), lk 120–143.6 Vt J. Kangilaski, Sotsialistliku realismi uus algus. – Eesti kunsti ajalugu 6, I, lk 121–124 ja J. Kangilaski, Sotsialistliku realismi teooria venestamine, samas lk 170–171.7 Kunstielus ja -institutsioonides toimunud konkreetseid ümberkorraldusi käsitletakse Eesti kunsti ajaloo 6. köite I osas. Laiema strukturaalse analüüsi esitab nt T. Kreegipuu, Eesti kultuurielu sovetiseerimine: nõukogude kultuuripoliitika eesmärgid ja institutsionaalne raamistik aastatel 1944–1954. – Eesti NSV aastatel 1940–1953: Sovetiseerimise mehhanismid ja tagajärjed Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa arengute kontekstis. Koost T. Tannberg. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2007, lk 352–386.8 Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu põhikiri, veebruar 1941. Rahvusarhiiv (RA), ERA.R-4942, n 2, s 8, l 11–12. Formulatsioon on tõlgitud Nõukogude Kirjanike Liidu põhikirjast aastast 1934.9 1940.–1950. aastate Eesti kunstipubliku kohta teisi materjale ei ole ning teine lähenemisviis oleks toetuda suulise ajaloo allikatele. Kunstipubliku sotsiaalset struktuuri ja hoiakuid hakati uurima hilisnõukogude perioodil, mille tulemusena sündis 1972. aastal läbi viidud 1200 ankeedile toetuv sotsioloogiline uuring: В.-И. Лайдмяэ, Изобразительное искусство и его зритель. Oпыт социологического исследования. Tallinn: Eesti Raamat, 1976.  40  KATRIN KIVIMAA kuni 1952. aastani toimunud näitustele jäetud kommentaare. 10  Nende seast on välja valitud kolme eri tüüpi näituse vastukajad, mis on kirjutatud ajavahemikus sügi-sest 1948 kuni sügiseni 1949.Huvi külalisraamatute kui kunstiajaloo või muuseumiuuringute allikmater- jali vastu toetub laiemale, 20. sajandi lõpukümnendil toimunud metodoloogili-sele nihkele muuseumipraktikas ja muuseumiuuringutes. Varasema kollektsioo-nikeskse lähenemise asemel on tänapäeval fookuses publik ja selle kaasamine. Külalisraamatud on üks neid allikaid, mis võimaldab näitusekülastaja kogemuse analüüsi, kuid peab selle formaadi ajalooliselt muutuvat eripära arvestades kasu-tama pluralistlikku lähenemist. Seega tuleb põhjalikumas analüüsis, kui ühe artikli maht seda lubab, võrrelda erinevaid allikaid omavahel ning kombineerida nende tõlgendamisel erisuguseid meetodeid. 11  Näiteks toob Stalini aega kuuluvate külalis-raamatute analüüs endaga kaasa mitmeid nõukogudeaegsete allikmaterjalide tõl-gendamisega kaasnevaid raskusi, millest osasid puudutan. Paratamatult on lugeja sunnitud küsima: kas üldse või mille alusel on võimalik mõõta kunsti abil tehtava propaganda efektiivsust? Samas tuleb nõustuda nende autoritega, kes rõhutavad, et möödanikku jäävate näituste või muuseumiekspositsioonide uurimisel on külalis-raamatud üks paremaid allikaid mingisugusegi pildi loomiseks omaaegse publiku reaktsiooni kohta. 12 Tallinna Kunstihoone 1948. aasta lõpp – sügis 1949 Kohaliku kunstielu sündmustest lähtuv periodiseering paigutab ajavahemiku sügi-sest 1948 kuni sügiseni 1949 stalinismi kolmanda perioodi (1949–1955) algusesse või vahetult sellele eelnevasse aega 13 , s.o perioodi, mida iseloomustas tsentraalse kont-rolli, ideoloogilise surve ja repressioonide kasv.Üldisem Moskva-poolne Balti poliitika hakkas muutuma juba varem – 1947. aasta keskpaigas. Vene ajaloolane Jelena Zubkova, Baltimaade sovetiseerimise üks tuntumaid uurijaid, määratleb paariaastase „ettevaatliku sovetiseerimise” perioodi aastateks 1945–1947 ning sellele järgneva ühtlustamisele suunatud ja jõumeeto-deid kasutava poliitika, mida iseloomustasid ka „puhastused” regionaalsesse eliiti kuuluvate inimeste seas. 14  Üleliidulise kultuuripoliitika pöördepunktina on välja toodud ÜK(b)P Keskkomitee 1946. aasta hukkamõistev otsus „kodanlike” ja „indivi-dualistlike” teoste avaldamise kohta ajakirjades Zvezda ja Leningrad: see pani aluse Andrei Ždanovi juhtimisel läbiviidud uuele kultuuripoliitikale, mille keskmes 10 Külalisraamatud kuuluvad tänapäeval Kunstihoone fondi kogudesse, kus neid säilitatakse omaaegse nahakunsti näitena. Varem kuulusid nad ENSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehituse Riikliku Keskarhiivi (ORKA) Kunstifondi (tänapäeval: RA, ERA.R-1954) fondi. Minu poolt kasutatud köite lihtsamaks identifitseerimiseks lisan omaaegse arhiiviviite, millega raamat on märgistatud: f R-1954, n 2, s 160.11 Külalisraamatute kui kunstiajaloo ja muuseumiuuringute oluliste allikate kohta, mida tuleb siiski käsitleda kriitiliselt, vt S. Macdonald, Accessing Audiences: Visiting Visitor Books. – Museum and Society 2005, vol. 3 (3), lk 119–136.12 S. Macdonald, Accessing Audiences, lk 119.13 Vt Eesti kunsti ajalugu 6, I.14 J. Zubkova, Probleemne tsoon: Balti vabariikide sovetiseerimise iseärasused sõjajärgsel ajal 1944–1952. – Eesti NSV aastatel 1940–1953, lk 184–203.  41  Kunst kuulub rahvale? Tavapubliku kunstikäsitluse muutumisi 1940. aastate Eestis asus võitlus kodanliku natsionalismi ja lääne mõjude vastu. 15  Eesti kunstiajaloos peetakse pöördepunktiks 1948. aastat, mil algas Moskvast dikteeritud formalismi-vastane kampaania, kohalikes partei- ja kultuuriorganisatsioonides said võimule uued juhid, muutus Kunstide Valitsuse tellimus- ja ostupoliitika ning sagenesid rünnakud konkreetsete kunstnike vastu. 16  Kasvav ideoloogiline kontroll kunstnike loomingu üle, sh süüdistused formalismis, ongi see kontekst, mida tuleb meeles pidada tollastesse külalisraamatutesse jäetud kommentaare lugedes.1948. aasta sügisest kuni 1949. aasta sügiseni toimunud ja külalisraamatus kajastamist leidnud näituste seast valisin välja kolm: Roman Nymani loomingu ülevaatenäituse, „Kunsti oktoobrinäitus” ja tarbekunstinäitus. (Samast perioodist on minu kasutatud külalisraamatusse kantud veel jaanuaris 1949 avatud Günther Reindorffi teoste näituse, Riikliku Ilukirjanduse Kirjastuse „Goslitizdat” raamatu ja raamatugraafika näituse ning nõukogude plakati näituse vastukajad, mida ma ei käsitle.) Valikukriteeriumiks oli kasutada eri formaadis ja eri tüüpi näitustele jäe-tud kommentaare ja vastukaja, mis võimaldab esile tuua erisuguseid arvamusi ning mh uurida seost kunstiteose iseloomu ja sellest rääkimise-mõtlemise viiside vahel.Kunstihoones olid tollal kasutusel kahte tüüpi külalisraamatud: ühed regist-reerisid näituse avamisel viibijad ning sinna kirjutati vaid nimed/allkirjad; teised, n-ö kommentaaride raamatud olid mõeldud publiku muljete ja tagasiside üleskir- jutuste jaoks, kusjuures neis kohtab nii loetavalt täisnime või initsiaali ja perekon-nanimega allkirjastatud, väheloetavalt või loetamatult allkirjastatud kui ka täiesti anonüümseid kommentaare. Kommentaare on kõigile vaadeldud näitustele jätnud nii eesti- kui ka venekeelsed kirjutajad.Külalisraamatute sissekandeid lugedes saab mingi pildi näitusekülastajate sot-siaalse päritolu kohta, kuivõrd paljudele allkirjastatud sissekannetele on lisatud kirjutaja professionaalne staatus või siis on tegemist tuntud isikuga, nagu paaril  juhul ette tuli. Nimetatud näitustele tagasisidet andnute seas saab identifitsee-rida intelligentsi ja nomenklatuuri esindajaid, venekeelseid sõjaväelasi, üliõpilasi ning rohkelt kooliõpilaste gruppe. Kollektiivkülastusi korraldati ka üliõpilastele  ja töökollektiividele, nagu mitmed sissekanded näitavad, ning see asjaolu rõhutab kunstinäituste olulist rolli ideoloogilises kasvatustöös. Samuti torkab silma kom-mentaaride kakskeelsus ja mitmete venekeelsete sissekannete autorid on end iden-tifitseerinud hiljutiste Eesti NSV-sse saabunutena. Oma külastustest jätsid jälje nii mõnedki võimuorganite esindajad, kellest on jäänud raamatutesse nii individuaal-sed kui ka kollektiivsed sissekanded (nt EK(b)P rajoonikomitee sekretär, propa-ganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja jt). Statistikat selle kohta, milline oli eri sotsiaalsete gruppide osakaal kunstinäituste külastajate seas 1940. aastate lõpul, ei ole, aga paralleeli võib tõmmata 1960.–1970. aastatel tehtud kunstitarbimise uuri-mustega, mis näitavad, et suurimad grupid kunstinäituste külastajate seas moo-dustasid intelligentsi esindajad ning õpilased ja üliõpilased (viimased eelkõige tänu kollektiivkülastuste praktikale). 17 15 T. Kreegipuu, Eesti kultuurielu sovetiseerimine, lk 357–358.16 J. Kangilaski, Surve tugevneb. – Eesti kunsti ajalugu 6, I, lk 123.17 В.-И. Лайдмяэ, Изобразительное искусство и его зритель, lk 30–31.  42  KATRIN KIVIMAA Kunsti oktoobrinäitus (5.–30. november 1948) Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäevale pühendatud näitus 1948. aasta novembrikuus esitas avalikkusele eesti kunstnike uusloomingut „kõige vii-maselt tööperioodilt”, s.o 1948. aastal loodud teoseid maali, graafika ja skulptuuri vallas. 18  Temaatiliselt koostatud väljapanekus andis tooni ametlik ikonograafia: parteijuhtide portreed, töörahva kujutamine, tööstusmaastikud jms, kuid kataloogi nimekirja lugedes saab selgeks, et näitusel oli väljas terve hulk teoseid, mis otseselt nõukoguliku temaatikaga ei seostunud. Üheksaliikmelise žürii 19  juhtimisel koosta-tud ülevaatenäitus demonstreeris ilmekalt tol hetkel toimivaid žanriliste, temaati-liste ja vormiliste ettekirjutuste piire, mis võimaldas kunstnikel esineda ka nõuko-gulikust tüüptemaatikast erinevate töödega, nagu maastiku-, mere-, portree- või olustikumaalid, tingimusel, et need mahtusid realistliku kujutamise raamidesse. Kataloogi eessõnas loetletakse üles kunstnikkonna saavutused nõukogulike tee-made ja tänapäevaste elunähtuste (nt ülesehitustöö) kujutamises, kuid kiitvatele lõikudele järgneb hoiatav kriitiline noot: „...on käesolevalgi näitusel paljude teoste  juures sisulise osa puudujääke. Esineb vormi elementide eelistamise nähtusi.” 20  Viimane lõik näituse saatetekstist võtab kokku partei direktiivides sõnastatud ning meedia ja haridussüsteemi kaudu levitatava kunsti uuendamise programmi põhipunktid: nõukogulik kasvatus, kriitika ja enesekriitika rakendamine võitlu-ses kodanlike iganditega, tihe kontakt kõikide alade töötajaskonnaga ja ideoloogi-line suunamine. 21  See etteantud kontekst vormib oluliselt ekspositsioonile antud tagasisidet.Oktoobrinäituse kommetaarium peegeldab suures osas sotsrealistiku kunsti-žargooni kasutuselevõttu, mida võimendab näituse iseloom ja temaatika. Positiivses võtmes tuuakse külalisraamatu sissekannetes eraldi välja siiski pigem meisterlikke maalijaid (nt Richard Uutmaa, Andrei Jegorov, Elmar Kits) ja alati ei eelistata ideo-loogiliselt sobivate teoste autoreid, kuigi tuuakse esile ka „tähtsamaid ajastu ees-märke” (nt kollektiviseerimine või ülesehitustöö) kujutavaid teoseid. Kriitilised märkused ja soovitused kunstnikele kasutavad sotsialistliku realismi diskursuses mõisteid, nagu „kaasaegne teema”, „uue nõukogude elu kujutised”, „rahvalikkuse printsiip”, „kollektiivne töö” jms. Nende kõrval eksisteerib piisavalt ka esteetilis-hinnangulisi märkusi, milles väljendub ühe või teise töö meeldimine või mittemeel-dimine. Asjatundlikkust näitavad sissekanded, kus on mainitud tehnikat, värvika-sutust, sellest tekkivat muljet. Selliseid sissekandeid on siiski üldpildis suhteliselt vähe, pigem loetakse üles meeldinud (või mitte meeldinud) autorid ja teosed. Venekeelsetes kommentaarides mainitakse väljendusrikkust ( выразительность )  ja sisendusvõimet ( внушительность ); „mulje” ja „maitse” on korduvad vastuvõtu-kategooriad eestikeelsetes kommentaarides.Suur osa pikematest negatiivsetest hinnangutest on formuleeritud ajastuomast retoorikat kasutades, kusjuures esitatud süüdistused formalismis või temaatilises 18 Kunsti oktoobrinäitus. Näituse kataloog. Tallinn, 1948, lk-d nummerdamata.19 Žürii koosseis: P. Aavik, E. Einman, J. Hirv, A. Hoidre, O. Kangilaski, B. Lukats, A. Mildeberg, E. Roos ja R. Sagrits.20 V. Tigane, Saateks. – Kunsti oktoobrinäitus, lk-d nummerdamata.21 V. Tigane, Saateks.
Related Search
Similar documents
View more...
We Need Your Support
Thank you for visiting our website and your interest in our free products and services. We are nonprofit website to share and download documents. To the running of this website, we need your help to support us.

Thanks to everyone for your continued support.

No, Thanks